uuem vanem

Uudised

Tallinnast Paidesse kõigest kolme päevaga!

2011-07-04 00:00:00

Linnalehe vastutava toimetaja Indrek Kuus´i inspireeriv lugu sellest kuidas oma elu jala käimisega põnevamaks muuta.

Kui pole palju raha ega pöörast soovi end ületada ega kogu maailmale tõestada, siis võiks teha midagi jõukohast ja lõbusat. Mina läksin Tallinnast jala Paidesse.

Maailmas on üksinda võetud juba nii lõuna- kui ka põhjapoolus, pimedad on
roninud Džomolungma tippu, kummipaadiga on ületatud Atlandi ookean jne,
sestap pole kolmepäevane ja sajakilomeetrine jalgsiretk Tallinnast Paidesse kindlasti ajalooline sündmus. Aga see pole üldsegi mitte oluline.
Ma tahaksin pigem kõiki julgustada oma pealtnäha pentsikuid ideid teoks
tegema. Maakonnaleht Järva Teataja tsiteeris mind nõnda, et ühel päeval tabasin end aknast välja vaadates mõttelt, et peaks jalgsi Paidesse minema. Nii see vist oligi. Seejärel hakkasin jõudumööda tuttavaid kaasa meelitama.
Siis said paika kuupäevad ning samuti klappis pikk jaanipäevanädal ja
asjaolu, et Paides vanaema juures ootas meid oma 65 aasta juubelile onu
Paavo.
*
Esimene päev: Männiku–Pahkla (u 30 km)
Sõber Heiko toimetas mind neljapäeva hommikul koos sõber Heidiga Tallinna piirile Männikule. Autos olid telk ja magamiskotid, söögimoon õhtuks ja varuriided. Minul küll ainult kuivad sokid, sest matkates võib ju kergelt kasimata olla küll.
Keskhommikuks olime Kiisal, kus väisasime kauplust, soetades endale õlut,
suitsuvorsti, sigarette, müslibatoone ja kaks kuivatatud latikat. Tuli osta ka ühekordne vihmakeep, sest kiskus sajule. Esimese peatuse tegimegi Kiisa bussipeatuses, oodates latikaid järades ja õlut rüübates saju raugemist.
Siis vantsisime Paeknasse, kus samuti puhkasime, ajasime juttu jaanipäevalikus õllevines noormehega ja kuulutasime uhkelt, kuidas me ikka
jala Paidesse läheme. Saime vajaliku tunnustusmõmina kätte.

Edasi võtsime mööda kruusateed suuna juba Pahkla poole. Heidi teatas, et
talle meeldib ikka kruusa panna, ja sellega jäi üle ainult nõustuda. Mõistsime sügavalt hukka plaani asfalteerida kõik Eesti kruusateed, samuti avaldasime imestust, miks on muidu avarates bussiootepaviljonides istepingid liiga lühikesed.
Kella 18 paiku saabusime Pahklasse Heidi onu Endli juurde, kuhu ka Heiko
oli autoga pärale jõudnud, ja seadsime ennast sisse. Vaatamata sellele, et olime kogu tee saia ja suitsuvorsti muginud, oli söögiisu kohutav. Nälga leevendas Endli jaaniks veristatud siga, mis oivaliseks šašlõkiks säristati. Tugeva tuule ja peremahe varajase une tõttu jäi jaanilõke süütamata. Uni
oli väga hea ja seda jätkus hommikul kümneni.

Teine päev: Pahkla–Kuimetsa (u 30 km)
Päeva hakatuseks pakkusid Endel ja tema naine meile toeka hommikusöögi
vorstidest ja tomatisalatist. Endel ise mekkis koduveini ning pidas paslikuks rääkida, et seks pikendab eluiga ja on kindlasti parem kui naps. Endlit peaks kindlasti usutlema Cosmopolitani ajakirjanik.
Tänasime pererahvast ja kappasime edasi Juuru poole. Olin langetanud õige
otsuse – asendanud matkasaapad mind igapäevaselt teenivate tossudega, nii
et samm oli kiire ja kerge ning Heidi palus mul korduvalt hoogu maha võtta.
Teekond möödus märkimisväärsete sündmusteta. Jõudsime Juurusse, käisime poes ja sõime. Olgu märgitud, et autoga või bussiga Paidesse minek olnuks märkimisväärselt odavam, aga me ei vaevunud ka koonerdama.
Heiko oli meie kodinad vahepeal Pahklast autole võtnud ja meile Kuimetsa
lähedal telkimiskoha välja vaadanud. Tegime lõkke, sõime ja kobisime
magama. Kerge vihmasabin ja väsimus jalgades tagasid taas oivalise une.

Kolmas päev: Kuimetsa–Paide (u 40 km)
Hommikul oli Heiko truu saateautoga kohal, kaasas sõber Toomas. Edasi
marssisimegi kolmekesi. Kuimetsast Piiumetsani nautisime ilusat ilma ja kruusateed. Imestasime ikka maarahva töökuse üle, sest paljudest majapidamistest kostsid kõrvu murutrimmerite ja mootorsaagide hääled.
Piiumetsa poes täiendasime varusid ja vedasime end edasi Väätsa poole.
Väätsal bussipeatuses jalga puhates kohtusime toreda noore ukrainlannaga,
kes rääkis meile ära oma suguseltsi Eestisse tulemise loo. Igatahes olevat
mingil ajal Paide venekeelses koolis olnud ukrainlasi enam kui vene
rahvusest lapsi.

Väätsalt Paidesse vantsides hakkas juba tüdimus tekkima, üritasime koguni
Paide piirile takso vastu tellida, aga selgus, et Paides polevatki taksot.
Vähemalt infoliinide andmetel.
Lõpuks laupäeval kella 20.30 paiku sadasimegi väsinud ja võidukatena
vanaema majja sisse. Onul oli saun kuum, tammeviht valmis ja õlled külmas.
Teekond Eestimaa südamesse oli ära tehtud!
Päev hiljem, kui Järva Teataja toreda ajakirjanikuga vestlesime, et alanud
hapukurgihooajal talle “laibavaba” pühadeuudist pakkuda, küsis ta, kas
tundsime kohale jõudes võidujoovastust. “Võidujoovastus” on vist liiga
ülev öelda, aga paganama hea meel oli küll. Seega soovitan kõikidele: suvi
on ees, minge kolama! Eesti on ilus!
Ah jaa, tagasi tulime juba autoga ja teekond Tallinna näis imelühike.

Indrek Kuus, Linnaleht